ZUGA ühendatud tantsijad

Kas mul on õigus mitte mõelda/do I have right not to think

Kaja Kann, Jarmo Karing, Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Kalle Tikas

Tööprotsessis.
Esietendus saab olema novembris 2010 mõnel korter- või ateljeepinnal.
Kui keegi teab mõnda korterit, kus on vähemalt üks väga suur tuba, andke meile teada. Hetkel otsime sellist pinda.

tööd ja etendused ^

Zuga zuug zuh-zuh-zuh^

Tants ja mäng: Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson
Kunstnik: Liina Tepand
Muusikaline kujundus & tehnilised lahendused: Kalle Tikas
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL
Toetajad: 
      Eesti Kultuurkapital, Eesti Hasartmängumaksu Nõukogu, 
      Von Krahli Teater
Kestus: 30 min
Esietendus: 10.10.2009 Kanuti Gildi SAALis
´Tants saab kokku mänguga. Rongisõit läbi liikumise, helide, muusika. Järjepanu saavad tähelepanu erinevad kehaosad: jalad kõnnivad, jooksevad, hüppavad, kukuvad; käed silitavad, paitavad, lendlevad, haaravad kinni; pead noogutavad, pööravad; silmad pilguvad ja tantsivad.

Toole ei ole, istutakse maas. Kes vaatab, vaatab, kes julgeb, lööb kaasa ka.

Etendus pälvis Salme Reegi auhinna ning Sõltumatu tantsu auhinna.

Mõte Aadamast ei olnudki nii… ^

    Idee, lavastus, dramaturgia ja esitus: 
    Jarmo Karing, Christian Veske
    Koreograafia: Jarmo Karing
    Lavakujundus, kostüümid: Katri Kikkas 
    Video: Carl Fermor, Marti Savi 
    Tehniline tugi: Kanuti Gildi SAAL/ Revo Koplus 
    graafiline kujundus: Katri Kikkas
    foto: Kadri Mikkor-Roselis, Eret Kuusk
    Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL
    toetajad: 
    Kultuurkapital, Avatud Eesti Fond, 
    Hasartmängumaksu Nõukogu
    Kestus: 45 min
    Esietendus: 29. nov. 2007 Kanuti Gildi SAALis
´Mõte Aadamast ei olnudki nii…´ on kultuuriprojekt, mille teemaks mees ja mehelikkus. Meie ühiskonnas on mees tugeva sotsiaalse surve all – mees peab olema edasipürgiv, edukas, agressiivne, kaitsev, otsustav. Emotsioonidest on lubatavad viha, rahulolu, üleoleku tunnetamine.
Kas Teie arvates eksisteerivad meeste ja naiste tööd? Kui jah, siis millised need on ja mille alusel Te neid niiviisi jaotate?
Millised on tööd, mis mehele ei sobi?
Juhul, kui arvate, et mees peab lähisuhtes oma mehelikkust tõestama, siis kuidas ta seda teha saab?
Mil viisil on mehelik enda tundeid näidata enda partnerile?
Juhul, kui Teil on/oleks poeg, siis millised oleksid mehelikkuse kriteeriumid, mida soovite temas näha ja kasvatada?

Etendusega käib koos dokumentaalfilm, mis selgitab etenduse tööprotsessi.
Fotonäituse raames esitatakse koostöös kahe noore naisfotograafi silmade läbi 21.sajandi eesti meest tema erinevates rollides.

3006 - must. Osa 2 ^

    koreograaf-lavastaja: Jarmo Karing
    esitus: Raido Mägi
    kunstnik: Karel Rahu
    muusika: Peeter Rästas
    valgus: Jarmo Karing
    kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL
    tänud ja toetajad: 
    Eesti Rahvuskultuurifond, Eesti Kultuurkapital ja
    Katri Kikkas
    kestus: 45´
Tehniliselt on etendus "3006- must. Osa 2" soov muuta tants filmiks.
Sisuliselt on etendus väljavõte hetkest kui sa seisad stardijoonel ja ootad stardipauku. Veel enne kui sa jooksed lihaseid pingutades finiði poole, mõtled sa möödunud suvele (imelisele puhkusele mererannas), oma armastatud inimesele (kes vaatab sind tribüünilt), lapsepõlve traumale (kui sa kukkusid nina veriseks), esimesele seksikogemusele (mis toimus pimedas ruumis ja midagi ega kedagi näha polnud) ja siis kõlab stardipauk ning sa jooksed ja jooksed ja jooksed.
Enam sa ei mõtle.

Naine ja Hunt ^

    Idee: Tiina Mölder, Kaja Kann, Bush Hartshorn /UK/
    Tekstid ja esitus: Kaja Kann, Bush Hartshorn
    Koreograafia ja videorežii: Tiina Mölder
    Montaaž: Taavi Varm, Aleks Tenusaar
    Originaalmuusika, lavakujundus ja valgus: Kalle Tikas
    Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL
    Toetajad: 
    Tallinna Kultuuriväärtuste Amet; Kultuurkapital; Briti
    Nõukogu; THEOREM, EL Kultuur 2000 programmi toetusel; 
    EREL Group Residences & Apartments
    Kestus: 80`
    Esietendus: 26.02.2006 Kanuti Gildi SAALis

    Eesti teatri aastaauhind - parim tantsulavastus 2006. a.
    Philip Morrise auhind "Aasta tegija 2006"
On Naine ja on Hunt. Nad mõlemad elavad üksinda.
Naine teab Hunti, Hunt elab ta lähedal, aga nad ei kohtu kunagi päriselt ega räägi üksteisega. Hunt teab Naist ka. Nad elavad lähestikku, lähevad üksteisest mööda ja teavad üksteise tegemisi.
Naine ootab, ta ei tee midagi peale oma igapäevaste toimetuste - vaatab aknast välja, toob vett, koob, teeb süüa - aga ei söö kunagi. Sageli teeb ta väga palju süüa - erinevaid konserve ja hoidiseid (sissetehtud köögiviljad, seened, liha, kala). Keldris on tal pikk riiul täis igasugu hoidiseid. Näib nagu ootaks ta kellegi tulekut. Tal on vaja oma maja, oma kassi ja oma asju. Tal on palju aega, tal ei ole kiiret.
Hunt elab üksinda, ilma teiste huntideta. Hunt elab metsas. Võib-olla on Hunt karjast välja visatud või on ta liiga vana elamaks hundikarjas. Võib-olla Hunt ei taha kolida mujale elama. Võib-olla Hunt ootab, et midagi juhtuks. Hunt püüab kala. Hunt ei vaja asju, kui tal on midagi vaja, siis ta võtab, mis puudu. Hunt ei kogu midagi. Hunt on näljane, sellepärast püüab ta kala. Hunt kõnnib otse.

Etenduse muusika kirjutamisel on autor saanud inspiratsiooni eesti rahvamuusikast "Targa rehealune".
Videopildid on filmitud Jõepere talus Pärnumaal.

ZUGA tegi seekord koostööd Bush Hartshorniga Leedsist Inglismaalt. Bush lõpetas 1982. aastal Darlingtoni Kunstide Kolledži. Töötanud veoautojuhina, näitlejana mitmetes Inglise teatrikompaniides, teinud tele- ja filmirolle. Tegutsenud dramaturgi ja kuraatorina Hollandis ja Belgias. Olnud Manchesteri mõjuka teatri Green Room direktor. Inglise rahvusliku tantsuagentuuri Yorkshire Dance direktor. Bushi jalgpallimeeskond on olnud alates aastast 1960 Liverpol FC, tal on kaks last, tema lemmiktoit on Kaja tehtud seened.
*Pauli Päevik "Sirp" / sept 2006*
Üks vihasemaid arutelusid tekkis ZUGA etenduse "Naine ja hunt" üle. Mina lihtsalt ei saanud aru, miks peab näitama amatöörlikku teatrit eesti draama festivalil. Lavastus tegeleb lavategevuses osalejate sügavalt sisemiste ja sinna sisse ka jäävate probleemidega. Kommunikatsiooni võimalikkus või võimatus. Igavavõitu, kas pole? Veel enam, miks peab õnnetu vaataja taluma Kaja Kanni puuinglise keelt? Vastus uudishimulikele-nõudlikele teatrikülastajatele: esinejat ei huvitagi kommunikatsioon. Esineja vastas umbes nii: "Las taluvad mu jubedat inglise keelt, tean küll, et ma seda ei oska, mis siis. Mul suva."
*Andres Keil "Postimees" / sept 2006*
Nii juhtuski, et festivali esimeste päevade hitiks kujunes hoopiski ZUGA Ühendatud Tantsijate «Naine ja hunt». Ausalt ja suure empaatiavõimega jutustatud lugu inimesest ja tema seosest inimesega. Kommunikatsioonivõimest ja -võimetusest. See on teater, mis näitab veenvalt, et sõnade pelgast kirjapanekust ja päheõppimisest ei piisa.

ZUGA müüt ja tegelikkus ^

    Idee ja teostus: Kaja Kann, Tiina Mölder, Mairika Plakso
    Muusika: 
    Kalle Tikas, Kärt Johanson ja Robert Jürjendal, 'Collage',
    Amon Tobin, Siiri Sisask/RAM, 'Horoskoop'
    Video: Mihkel Putrinš
    Toetav meeskond: Kalle Tikas, Lauri Sepp, Mihkel Putrinš jt
    Kaasprodutsendid: 
    Kanuti Gildi SAAL (Tallinn); Springdance (Utrecht)
    Eriline tänu: 
    Dans in Kortrijk (BEL), Põlva Kultuuri- ja Huvikeskus,
    Põlva Ühisgümnaasium, Põlva Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital,
    Tallinna Kultuuriväärtuste Amet
    Kestus: 60'
    Esietendus: 5. aprillil 2005 Kanuti Gildi SAALis
Savi on sellise struktuuriga, et sa ei saagi aru, kus on savi, kus on vesi. Sa ei saa vett savist eraldada, nad hoiavad üksteist nii kõvasti kinni. Kui vesi läheb savi sisse, siis savi ja vesi on koos, nad muutuvad üheks asjaks. See on maa all kogu aeg. Ja see ongi see savi. Alguses vaatad, et nagu polegi, aga siis vaatad veel, ja on küll. Kui võtad muru pealt ära, on kõigepealt muld ja pärast on savi. Ja muld ja savi ei segune, sest vesi mulla sees teeb mulla sopaks, aga savi jääb saviks. Ja sellest savist saab igasugu asju teha, seda savi pole vaja kuumutada. Teed valmis ja need asjad on väga head asjad. Need on halli värvi. Kõige viimane savikiht on ikka veel savi, sealt edasi on juba muld või õhk või muu. Ja kui seeme kukub savi viimasele kihile, tekib sinna ümber rõngas ja siis teine. See on tegelikult laine. Seeme hakkab savi sees idanema. Savist väljapoole ei saa minna, sest savi ei lase lahti. Seeme hakkab allapoole kasvama. Kui sa vaatad ülevalt, siis lehed lähevad alla poole. Aga kui sa vaatad alt, siis lehed tulevad minu poole.

Eestis elavad Laika koerad ^

    Autor ja esitaja: Kaja Kann
    Muusika autor: Kalle Tikas
    Kaasprodutsendid: 
    Kanuti Gildi SAAL, Dans in Kortrijk, SPRINGDANCE
    Eriline tänu: 
    Talinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Rahvuskultuuri
    Fond, Eesti Kultuurkapital
    Kestvus: 38'
    Esietendused: 
    13. 14. apr. 2005 festivalil "dans@tack" Kortrijkis /BEL
    12. mail ZUGA spetsiaalil Kanuti Gildi SAALis /Tallinn
    
    Philip Morrise auhind "Aasta tegija 2005"
Külmaveekraani taga on külmaveetoru ja selle taga on külmaveetünn ja soojaveekraani taga on soojaveetoru ja soojaveetoru taga on soojaveetünn.
Ma olen rumal, kõik on avastatud enne mind, aga mul on vaja avastada asju ise ? omapead ? algusest lõpuni. Vastasel juhul ma kaotan huvi. Faktid ei aita mind edasi. Selleks, et asjadest aru saada, on mul vaja saada aru, mida üksik sõna tähendab ja võtta sealt tagant ära kõik, mis on suhteline ja sõltuv või emotsionaalne. Etenduses ma kommenteerin asju, millest ma olen aru saanud.

Näoga maa poole ^

    Autor ja esitaja Tiina Mölder
    Video: Mihkel Putrinš
    Muusika: 
    Kärt Johanson ja Robert Jürjendal, Amon Tobin, 'Collage'
    Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, SPRINGDANCE
    Eriline tänu: 
    Talinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kultuurkapital
    Kestvus: 23'
    Esietendus: 
    12. mail 2005 ZUGA spetsiaalil Kanuti Gildi SAALis /Tallinn
Kevadel petavad kõik linnud, hanepojad ja kanapojad ka petavad. See väide on siiski vana pärimuse mandumine, kuna algse ja veel siiamaani ka üldise uskumuse järgi petavad ainult rändlinnud, kusjuures ärgem unustagem, et metshaned ja -pardid on ju rändlinnud, kellelt linnupete on laiendatud ka kodulindudele.

Väikesed asjad ^

    Autor ja esitaja Mairika Plakso
    Muusika: Siiri Sisask/RAM, 'Horoskoop'
    Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, SPRINGDANCE
    Eriline tänu: 
    Põlva Kultuuri- ja Huvikeskus, Põlva Ühisgümnaasium,
    Põlva Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, 
    Tallinna Kultuuriväärtuste Amet
    Kestvus: 25'
    Esietendus: 
    12. mail 2005 ZUGA spetsiaalil Kanuti Gildi SAALis /Tallinn

ZUGA lastekas ^

    Idee ja teostus: Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik
    Tants ja mäng: 
    Mairika Plakso, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Tiina Mölder
    Kunstnik ja tehniline teostus: Kalle Tikas
    Multikad: Maike Lond
    Fotod: Kristiine Kikas
    Produtsendid: ZUGA, Kanuti Gildi SAAL
    Toetajad: Kanuti Gildi SAAL, Eesti Kultuurkapital
    kestus: 40'
    Esietendus: 
    14. novembril 2004 Kanuti Gildi SAALis
    
    Draamake 2006 - publiku puudutuse auhind
Etendusele ootame 5- kuni 10-aastaseid vaatajaid.
Meie jaoks on põnev proovida, kuidas lapsed näevad tantsu ja liikumist. Kas nende fantaasia hakkab tööle, nähes kahte keha üksteise ümber mässinult mööda põrandat ronimas. Kas nad näevad selles kuuseokast tassivat sipelgat ja vaatavad põnevusega või ütlevad, et see pole ju tants. Või on nende jaoks põnevad üksteisele lähenevad põlved või itsitavad varbad? Meie kavatsuseks oli teha etendus, mis oleks vaatajate fantaasiat ergutav ja kaasa tõmbav, liikumistega anname neile niidiotsi, kust ise oma lugu edasi mõelda. Pakume vaatamiseks igapäevaelus harjumatuid olekuid ja olukordi. Lastele jääb võimalus ise mõelda, kas harali jalgadega liikuv inimene on tema jaoks putukas või hoopis müstiline kombitsatega olend või on see ilus tants või ? Etenduse vaatajatel on võimalik ka ise mängu sekkuda, kas tormilise reageeringuga või mängulustiga või tekib hoopis soov hetkel toimuvat sõbraga arutada. See kõik on lubatud.
Selleks oleme saali palunud ainult 5- kuni 10-aastased vaatajad. Vanematele ja õpetajatele, kes saadavad lapsed etendusele, oleme mõelnud eraldi programmi Kanuti kohvikus, kus saab juua teed ja kohvi, vaadata multikat ning mängida erinevaid lauamänge.
*Mart-Matteus Kampus, 13-aastane, "Postimees" / 16.11.2004*
Mulle «ZUGA lastekas» meeldis. See, kuidas nad kiiresti tantsisid või pigem liikusid ja jooksid teiste ümber ringis, meenutas mulle igapäevast elu ja unustamist, sest inimesed töötavad, töötavad ja töötavad ning unustavad kogu aeg midagi ära.
Siis hakkasid nad suvaliselt mööda lava jooksma ja pidi nende eest ära tulema, see meenutas mulle äriinimesi, kes julmalt inimesi eest ära lükkavad, peaasi, et äritehingud valmis saaksid.
Muusika oli tehtud nii, et kui nad kiiresti tantsisid, siis järsku jäi muusika seisma, mis jällegi meenutab näiteks koolipäeva ja pausid on nagu vaheajad.
Muusika oli hoogne ja hästi valitud. Istetoole ei olnud ja nii pidi vastu seina toetama, aga see oligi hea, sest tants oli terves ruumis ja näiteks kui üks tantsija sinu poole tuli, siis pidi eest ära minema ja teed tegema. Valgusefekte eriti ei olnud, ainult lõpus läksid tantsijad ühe sirmi taha ja oli nagu varjumäng.
Minu jaoks oli see esimene tantsuetendus ja ma lähen kindlasti veel vaatama.
Ainus miinus – etendus oleks pidanud veidi pikem olema.

ZUGA ühendatud tantsijate ja Beggars Farm`i etendus "ZUGA teeb suure linna" ^

Ollakse neljakesi ühes ruumis, neljast kaks on juhtumisi muusikud! Etendus on improvisatsiooniline, kuid allub kindlatele reeglitele. 
    Osalejad: 
    Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Kalle Tikas, Heikki Tikas
    Lavastus: Kaja Kann
    Tekst ja kujundus: Raul Keller
    Produtsendid: ZUGA, BF, 2.tants
    Toetajad: Kanuti Gildi SAAL, Eesti Kultuurkapital
    kestus: 50'
    Esietendus: 1. märtsil 2004 Kanuti Gildi SAALis
    
    Eesti teatri aastaauhind - parim tantsulavastus 2004. a.
Ma näen neid juba kaugelt ja nad on äratuntavad. Liigutused, millega nad pakivad lahti oma kohvreid ning asetavad voodile oma riided ja vähesed asjad, mida nad vajavad selleks paariks päevaks siin, on samasugused nagu kõigil omaealistel. Ma olen neid näinud. Teatud kauguselt vaadates kaotavad inimeste näod omapära ja hakkavad sulama kõikideks nendeks, keda sa oleks kuskil justkui kohanud. Aga see võib olla sellest, et ma kuulasin enne muusikat, mis tuli vaikselt kuskilt kõrvalkorterist ja püüdsin tabada selle meloodiat. See mängis just nii vaikselt, et kõrv eristas vaid kindlaid noote kuid ma ei suutnud tabada meloodiat. Ja kui mulle tundus, et ma eristan seda, keerati raadio kinni. Ilmselt sellepärast ei suutnudki ma kohe häälestada ennast seltskonnale, kes oli külalistetuppa ennast sisse seadmas.
Aga nüüd näen ma neid juba lähemalt. Ma oletan, et need kaks poissi ja kaks tüdrukut on sattunud siia mingi juhuse tahtel. Nad ei ole tulnud koos. Aga neil on mingi ühine eesmärk. Tõenäoliselt võtavad nad koos giidi ja lähevad linna vaatama või teeb keegi neist ettepaneku üürida mägedes suusad või midagi niisugust. See on siinkandis tavaks. Igatahes praegu nad harjuvad veel teineteisega. Seda võib märgata siirast kohmetusest mida nad püüavad varjata kui nende kehad ukseavas teineteisele ette jäävad või üksteisele vargsi pillatud pilkudest. Võibolla üritan ma ikka veel mõttes kuulata raadiot, mis enam ei mängi.
* Tiit Tuumalu "Postimees" / okt. 2004*
ZUGA ühendatud tantsijate ja ansambli Beggars Farm ühistöö «ZUGA teeb suure linna» oli kolinud stuudioseinte vahelt suurele lavale, ent polnud kaotanud grammigi oma vahetust süütusest. Vastupidi, võrreldes esietendusega (tänavu märtsis) oli selle kompositsioon muutunud veelgi täpsemaks, muusikute ja tantsijate suhtlus leidlikumaks ja humoorikamaks. Usun, et ei liialda, kui ütlen, et tegu on ehedaima tänavu esietendunud Eesti tantsuteosega.
*Andreas Berger "Braunschweiger Zeitung" / 13.09.2004*
Nende mängumõtetest ei teki midagi konstruktiivset. Ehitatakse koostisosi, mis viivad välja mitte kuhugi. /.../ Nende kavatsuste linn vajab silmnähtavalt rohkem lähedust, nii pole tal ei nägu ega eluideed. /.../ Ometi ei juhi see sihikindlalt kiretu, mittevalmis, eesmärgitu etendus meid suurema eheduse juurde, pigem jätab mulje tähendusetusest. /.../ Muusikud suutsid luua tõeliselt mõjuva tühjuse ja lootusetuse õhustiku. /.../
* Margit Tõnson "Eesti Päevaleht" / 04.03.2004*
Impro ühineb Idaga
Lääne kultuur on alati olnud reglementeeritud, nii tõusevad seda etendust jälgides järjekindlalt pinnale assotsiatsioonid idaga, eriti zen-budism ja orientaalne inimkäsitlus. Tantsija Helen Reitsniku jõe-teemaline monoloog kinnitab ida ja impro ühisjooni veelgi. Esinemis- ja vaatamisruumi piirid on nihutatud väljapoole reaalseid tõkkeid ? vaatajad sisenevad saali, trampides lumiste jalgadega mööda vaipa, mis hiljem, kui seda kokku ja lahti rullitakse, saab üheks osaks etendusest. Vaataja mantel varnas on samavõrdne ruumikujunduse osa kui ta isegi. Jazzisugemetega helimängud lähevad sujuvalt üle tantsulisteks etüüdideks, esialgu vaid kõrvus kumiseva kitarrisoolo olematute helide saatel. Kehad ja pillid saavad emotsioonide pikendustena vahepeal kombitsatena kokku, kuid põrkuvad taas nagu üks korralik kaheksajalg ikka. Orgaanilise terviku osadeks saavad iga kontsakriibe, sõrmekrabin, hingeldus ja vaatajate emotsioonipursked. Tantsijad peegeldavad üksteise liikumist, järgides samas intuitsiooni ja alateadvuse impulsse.
Tants ei lase lahti Aga improvisatsioon ongi a priori interaktiivne, laienedes heal juhul tantsija-tantsija suhtest ka tantsija-vaataja suhteks. Hea impro viib publiku oma mängudega kaasa ja ei lase lahti enne, kui ise heaks arvab. Oht liialt oma asja ajama hakata ja vaataja-kuulaja tähelepanu kaotada on olemas, see juhtus rohkem Beggars Farmi poiste jämmimist jälgides ehk siis õigemini jälge kaotades. Tantsijad aga käest ei lasknud.

film "Closed", Jarmo Karing ^

 
    Rezhissöör: Jarmo Karing
    Naine - Annika Üprus
    Mees - Helgur Rosenthal
    kaamera: Kristjan-Jaak Nuudi
    muusika: Taavi Laatsit, Jarmo Karing
Mehel on võimalus vaadata läbi eriskummalise kinoaparaadi liikuvat pilti. Ta näeb oma ihade ja emotsioonide peegeldust, mida Naine talle peegeldab. Mees näeb seda, mida ta tahab Naises näha. Naine näitab seda, mida ta tahab Mehele näidata. Kompromiss?

projekt "Sissejuhatus kaasaegsesse tantsu" ^

Loeng-etendus kaasaegsest tantsust ZUGA pilgu läbi 
    Etendavad: Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik
    Kestus: 40 min
    Korraldab: Eesti Kontsert
Etendunud kokku ligi 40 korda erinevates väikestes Eesti paikades.

"Maja Jaama uulitsas" ^

    Idee: Tiina Mölder
    Lavastus ja tants: 
    Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Katrin Essenson, Eike
    Ülevain, Mairika Plakso, Annika Vamper
    Lood: Mehis Heinsaar
    Stsenograafia: Liina Tepand
    Valminud koostöös Tartu Teatrilaboriga
    Kestus: 2 tundi
Etendus majas tantsude ja lugudega.
Etendus toimub samaaegselt ühe maja erinevates ruumides. Jalutades läbi maja ruumide on vaatajatel võimalus teha endale oma etendus, vaadata vanakeste toimetusi ja tantse, mööduvaid pilvi, kuulata lugusid, juua teed ja lasta päeval õhtusse minna.
*Sirle Põdersoo, Aare Pilv / "Sirp" 24.01.2003*
Mõlema lavastuse suundumus on liikuda teatavasse teatri algpunkti, milleks on ruum ja selle täitja, ning vaadata, kas seda olukorda saab lahendada teisiti, kui seda tavaliselt tehakse. Neid küsimusi võiks sõnastada nii: mis on need asjad, mille me võime teatrist taandada, nii et alles jääb ikkagi teater; kas teatrist on võimalik taandada näitleja, nii et on ikkagi tegu teatriga (tehnoloogilise teatri tegijad näivad seda võimalust tajuvat); kas näitleja saab teatris olla mitte-inimene (s.t. mitte pelgalt mitte-inimese märk); kas teatraalne ruum peab olema teatriruum (või võib see olla ka kujuteldav virtuaalruum nagu “Aurora” puhul või suures osas üksiku vaatajapilgu eest varjatud labürint nagu “Maja” puhul)? Lõpuks esitavad need lavastused kaksikküsimuse, kas teatris on võimalik mõni muu dominant peale näitleja ja kas on võimalik teater, kus teatriruumi loob ainuüksi näitleja, nii et selleks piisab vaid näitleja pilgust vaataja intiimruumis. Ja lõppude lõpuks peab ütlema, et tegu on siiralt ja sümpaatselt idealistlike teatriprojektidega, sest mõlemas on varjatult olemas küsimus, kas teatri olemasoluks on vaja vaataja pidevat kohalolu.

"walking home solo", Kaja Kann, Tiina Mölder, Jarmo Karing ^

      Etendavad: Kaja Kann, Tiina Mölder, Jarmo Karing
      Muusika: 
      "Respondit caritas" Dicte Westergaard Madsen, 
      Du Frans Bak, Liina Vahtrik
      Kestus: 50 min
      Esietendus: märts 2002 Kanuti Gildi SAALis
      Produtseerib: 2.tants

      Philip Morrise tantsuauhind "aasta tegija 2002"
Kus me mõtted rändasid!
Kaja:
Nii hea on lülitada ennast välja kõigist taustsüsteemidest ja jätkupõhistest arengutest. Oleks nagu lihtsalt ilus nagu puu või varbad koos labajalaga, aga mitte kunagi nagu maja, mis oskuslikult sätitud keskkonda.
Tiina:
Ma ei tea, mis on hea ja tähtis või mis ei ole. On ainult mõned asjad, mis kindlasti on, kaisusolek näiteks.
Jarmo:
Siin on hea. Liikusin mööda struktuuri ja jõudsin ukseni. See on koht, kus on Selgus.

Etendus põhineb improvisatsioonil.
*Kristina Garancis "SIRP" / 2003*
ZUGA "Walking Home Solo* jätkas aususe rida. Kontseptuaalne, taotluslik naivism vaatab kolme küpse tantsija Kaja Kannu, Jarmo Karingu ja Tiina Möldri silmadest. Headus, püsiväärtused, lihtsus, pretensioonitus, olemise rõõm ja selle jagamine.
*Tiit Tuumalu "Postimees" / 09.03.2004.*
Kui ZUGA mõned kuud tagasi Ühendriikides debüteeris, kirjutas New York Times, et Eesti trupi tugevus on vahetuses - ta on laval sama uitlev, muretu ja ootamatusi pakkuv nagu meie igapäevaelu, resümeeris leht. Seevastu teine New Yorgi häälekandja Village Voice möönis, et «Walking Home Solo» imaginaarne mänguruum kaotas 40 minuti jooksul oma energia ja muutus tüütavaks. Selline vastandlik reaktsioon ei ole üllatav - kahetine suhtumine on ZUGA ülesastumisi ikka ja jälle saatnud. Ka Eestis. Põhjus on ilmselt selles, et maailm, mille ZUGA loob, on liiga reaalne. Inimene otsib aseainet, tahab põgeneda teistsugusesse tegelikkusesse - olgu see siis virtuaalne, mütoloogiline või kunstiline.
Siit ka ebamugavus suhestumisel, väited, et see maailm ei paku midagi, on igav ja kunstiliselt tühi.
Kas ZUGA lollitab?
Eelnev jutt kehtib ka «ZUGA teeb suure linna» kohta, mis on valminud koostöös eksperimentaalset jazzi viljeleva ansambliga Beggars Farm. See on maailm siin ja praegu, suurendusklaasi alla paigutatud üksik fragment, mis algab peale juhuslikult, justkui eikusagilt ja lõpeb sama ootamatult, sealt kus algaski, ainsaks raamiks alul lahti- ja pärast kinnirullitav vaip. See, mis sinna vahele jääb, on rõhutatult argine, muusikud Kalle ja Heikki Tikas ning tantsijad Helen Reitsnik ja Tiina Mölder täidavad selle igapäevaste pisiasjadega - klosetipoti solina, üksikute pilkude ja juhuslike jutukatketega. Kord vahelduvad või sünkroniseeruvad need konarlik-rabedate liigutustega, mis on vabad lavatantsu stiliseeritusest, kord muusikaga, mis on kohati ärritavalt kõrva kriipiv, kohati suubub aga metafüüsilistesse kaunishelidesse, kusagile «ära». Ei ole selles kõiges virtuoosseid pas?sid ega jõulisi karaktereid, dramaturgilist sõlmitust ega kulminatsiooni. Kunstilisest katarsisest - ei miinus- ega plussmärgilisest - rääkimata. Ega ZUGA meid ometi lollita? Mis on tema sõnum?
Maailm teise sees.
Mulle meeldib mõelda, et ZUGA tahab meile öelda - reaalse sees, selle maailma sees, mis meid ümbritseb, on peidus veel üks teine maailm, hoopis suurem. Ainult et selleni jõuavad need, kes oskavad näha suurt väikeses, «leida lõpmatust tavalises bambusevõrses», nagu kirjutab Soome mõtleja Johannes Salminen kirjas Jaan Kaplinskile.

1973 ehk võrrand kolme muutuja ja ühe puudujaga"(2001), Tiina Mölder ^

      Lavastus: Tiina Mölder
      Tants : 
      Tiina Mölder, Katrin Essenson, Helen Reitsnik
      Muusika: 
      Gianluigi Trovesi, Gianni Coscia, Fiorenzo Carpi, 
      Jean Nadaud
      Esietendus: 1.aprill 2001 Tallinnas
      Produtseerib: 2.tants
      Toetas: Eesti Kultuurkapital
      Kestus: 45 minutit
Etenduses vaadeldakse erinevate kehade liikumisvõimalusi. Kõik kolm tantsijat on sündinud 1973. aastal, nad on sarnaste füüsiliste parameetritega ning tantsualase haridusega. Kas sama sünniaasta ning haridustee tähendavad ka ühesugust kehalist väljendust?
Kuidas reageerivad inimesed ütlusele: "keeruta"? Või "kükita"?
Töö käigus uuritakse, millest tulevad liigutused ja liikumisharjumused - kas lapsepõlvest, füsioloogiast, kasvutingimustest, kasvatusest, koolisüsteemist, treeningutest? Uurimisele kaasatakse ka publik.

*Tiit Tuumalu "Postimees" / 2001*
Tegijad justkui hoiataksid, et tants takerdub klisheedesse niipea, kui ta võtab omaks «tantsu» mängureeglid. Jaatuse kaudu väljendaks «1973» siis oma eitust. Kui nii, siis oleks tegu juba manifestatsiooniga, selge vastandumisega nõndanimetatud «ilusale» tantsule.

"1=3" (2001), Jarmo Karing ^

      Idee, lavastus: Jarmo Karing
      Tants: 
      Katrin Essenson, Taavet Jansen, Tiina Mölder ja Annika Üprus
      Stsenograafia: Liina Tepandi
      Muusika: Taavi Laatsit, Hendrik Luuk
      Video: Hannes Praks, Jüri Shestakov
      Fotod: Andrus Laansalu
ÕIGE VÕI VALE
Siiamaani ütleme me, et see on õige, see on vale, aga me ei tea, kuidas me seda teame. Kus on sobiv kaal, termomeeter, mõõtühikute süsteem, mis kirjeldaks piisava täpsusega õige ja vale vahelisi pingelisi suhteid? Pealesunnitud olemasolu on asetanud meid olukorda, kus me teeme tegusid ammu enne, kui taipame endalt küsida, mis on üldse õige või vale ja seega on kogu see küsimine hilinenud. Õige ja vale võivad olla parelleelsed ja mitte kunagi ristuda. Kui on vaja õiget, siis see ei tohiks keeruline olla, tuleb leida õiged komponendid, need liita ja seista õige sünni juures.

"Open"(soolo) (2000), Jarmo Karing ^

      Idee, koreograafia, valgus: Jarmo Karing
      Tantsib: Triinu Arund või Annika Üprus
      Muusika: Veljo Tormis, J.G.Braun
      Kestus: 20 minutit
      Produtseerib: 2.tants
      Esietendus: november 2000 Von Krahli Teatris
Seistes bussipeatuses tunnen ma tohutut soovi vaadata SINNA, seepärast ma tegelen ootamisega. Ootan, et näha märki 'OPEN'. Tore on oodata vihmasel päeval. Hea päev on ootamiseks vihmane päev. Ja kui sajab, on hea oodata.

"D&B" (2000) grupitöö esitamiseks klubides ^

      Koreograafia ja tants: 
      Tiina Mölder, Katrin Essenon, Anna-Liisa
      Lepasepp, Kaja Kann, Taavet Jansen, Dima Kruus
      Dj: Raul Saaremets
      Kostüümid: Anu Samarüütel
      Video: Max Surin
      Esimene ja viimane etendus: 
      augustis 2000 Mutant Discol Von Krahli Teatris
Etendust saab mängida eelkõige klubides ja teistes sarnastes kohtades, kus tantsitakse erinevate DJ-de poolt valitud klubimuusika saatel. ZUGA saab inspiratsiooni, ja vastupidi, just konkreetse ürituse korraldajate poolt valitud DJ-de muusikanägemusest, olgu see siis house, ambient, drumm&bass, jungle, techno, acid, acid jazz jne. Sütitav koostöö tantsijate ja DJ vahel sünnib etendamise ajal just siin ja praegu.
Etendus koosneb väiksematest lõikudest ning ei jutusta konkreetset lugu, vaid loob vaba ja üllatusterohke atmosfääri.

"Lill" (2000), kohaspetsiifiline grupitöö ^

  Idee: Annika Üprus, Jarmo Karing
  Etendavad: 
  Annika Üprus, Maris Podekart, Triin Lilleorg, 
  Kärt Tõnisson ja Jarmo Karing
  Kestus: 20 min
Vabaõhuetendus "LILL" on jätkuks "Käijatele", kuid nüüd minnakse linna loodusesse. Tantsijad väljendavad läbi kehatunnetuse ja liikumise oma suhet linna ja tema loodusesse. Etendus on improvisatsiooniline.

"Käijad" (1999) kohaspetsiifiline grupitöö ^

      Koreograafia ja tants: 
      Tiina Mölder, Kaja Kann, Jarmo Karing, Kenneth
      Roosipuu, Kaarel Kabin
      Kestus: umbes 30 min
      Mõned läbikäidud esinemispaigad: Tallinna Raekojaplats, Balti Jaam,
      Gdanski sillad ja trammid, Jekaterinburgi Suur Noorte Teater, Malmö
      vanalinn, Hannohver (EXPO 2000), Eesti Kultuurkaitali Aastapreemiate
      jagamise õhtu
Etendus, mida võite näha kõikjal,
kuhu koguneb inimesi
ja kus te seda vaadata/näha oskate
*Tiit Tuumalu "Postimees" / 2002*
...Samu eesmärke taotles ka 1960ndate algul New Yorgi Judsoni mälestuskiriku ümber kogunenud seltskond noori koreograafe-tantsijaid, kes ei tahtnud leppida moderntantsu elitaarsuse ja loomulikust kehast eemaldumisega. Just nemad panid aluse postmodernsele ehk nüüdistantsule, mis defineeris end paljuski moderntantsu eituse kaudu.
Judsonlaste vahendusel murdsid tantsu argielulised liikumised ja toimingud, tantsuna pakuti välja erinevaid mänge ja irooniat, kaduma hakkasid piirid tantsijate ja publiku vahel, kehaline perfektsus asendus omapäraga ja tulemuse asemel hakati enam väärtustama protsessi. Judsonlased väitsid, et tants pole tants mitte oma sisu, vaid konteksti tõttu - seetõttu, et «meie nimetame seda tantsuks». Kõike seda näeme praegu ka eesti «tantsudogmaatikute» esituses.

"Linamäng" (1999), Tiina Mölder ^

      Koreograaf: Tiina Mölder
      Tantsivad: 
      Helen Retsnik, Kaja Kann, Jarmo Karing, Tiina Mölder
      Muusika: Robert Een
      Kestus: 20 min
      Esietendus: märts 1999

"X-Generation" (1998), Jarmo Karing ^

      Koreograaf: Jarmo Karing
      Tantsivad: 
      Liina Andrejev, Anu Mölder, Tiina Mölder, Jarmo Karing
      Muusika: Sean Talmah
      Kestus: 18 min
      Esietendus: detsember 1998
Free your mind!
X-generatsioon jutustab meie ajast ja asjadest selle ümber. Etendus on täidetud väikeste viguritega, naljaga ja suurepärase koostööga tantsijate vahel. See on tants, kus inimesed tulevad ja lähevad selleks, et jälle jääda. Tegeletakse unistuste ja soovidega, mis võivad olla väga kõrgel või madalal, seda kõike x-generatsiooni poolt.
Etendust on mängitud Tallinnas, Tartus, Viljandis, Poolas, Rumeenias, Leedus, Rootsis, Venemaal.

zugast ^



Kaja Kann
on õppinud konserveerimist ja toiduvalmistamise tehnoloogiat. Veel on ta õppinud käte peal seismist ja kõndimist, maast lahti hüppamist ja kukkumist ning inglise keelt. Soome keelt ta veel rääkida ei oska, esialgu proovib ta harjuda mõttega, et selline keel on üldse olemas ja seda kasutavad täiskasvanud intelligentsed inimesed omavaheliseks suhtluseks.
Tõeliselt hästi ei oska ta veel midagi, aga ta proovib küll.


Tiina Mölder
on õppinud tantsu ja eesti keelt. Rohkem tantsib kui räägib. On tantsinud erinevate koreograafide töödes, viimased tantsutööd olid koreograafide Jenni Kivelä ning Cid Pearlmaniga. Täiendab end Tallinna Ülikoolis magistrantuuris.


Jarmo Karing
on mees, kes on õppinud Tallinna Ülikoolis tantsimist, juhendab lapsi tantsu kuulama, keedab hommikuti putru ja näitab väikesele pojale samme ette.


Helen Reitsnik
on õppinud Tallinna Ülikoolis tantsimist, täiendanud ennast Fine Five'i juures, Helen on osalenud mitmete koreograafide töödes tantsijana ja kaasautorina. Talle meeldib matkata ja loodust pildistada.


kontakt ^