zuga >
etendused
Kohe näha, et vanad sõbrad
Idee ja teostus: Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Jarmo Karing, Kalle Tikas Kunstnik: Liina Keevallik Kaamera: Martin Sookael Fotod: Margus Terasmees Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL Koostööpartnerid: Pardimäe Lokaal, Vasta kool, Von Krahli Teater Toetajad: Eesti Kultuurikapital, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Hasartmängumaksu Nõukogu Kestus: 60’ Pilet: 5.11/7.99 EUR (80/125 EEK) http://zuga-process.blogspot.com ZUGA ühendatud tantsijad - Tiina, Helen, Kaja, Jarmo ja Kalle kutsuvad
endale publiku külla Kanuti Gildi SAALi. Arutama teemal „mis saab, kui
sõbrad jäävad vanaks". Kanuti Gildi SAAList on saanud meie kodu. Vahel on olnud katseid sellest eemalduda. Saada täiskasvanuks. Olla iseseisev. Lõhkuda. Teha asju teistmoodi. Puberteediiga on möödas ja taas on leitud tee lapsepõlvekoju, kust kõik alguse sai. ZUGA on tantsukompanii, mis on olemas ainult siis, kui ZUGA seda väga tahab. Selleks ei piisa ühe inimese tahtest või ponnistustest. Aastal 2000 me tahtsime väga. Meri oli põlvini. Ka Eesti Vabariik oli uus ja avatud. Andsime etendusi New Yorgis, San Diegos, Jekaterinburgis, Saksamaal, Rumeenias, Hollandis ja mujal. Hea Ameerika onu Soros toetas meie tegevust. Me olime tähtsad. Perioodil 2006 - 2010 tegutsesid ZUGA liikmed eraldi. Igaüks tegi sellist tööd, mida tema isiklikult kõige rohkem soovis või paremaks pidas. Reise jäi järjest vähemaks. Samuti toetusi. Maailm muutus kitsamaks. 2010 tekkis kõigil korraga soov koguneda. Uuesti kogeda seda grupitöö võlu ja valu. Aru saada, mis on juhtunud vahepeal nii meie isiklikus maailmavaates kui ka laiemas kultuuripildis. ZUGA puhul ei ole keegi tähtsam kui teine. Nüüd, kus vanus läheneb 40-le, ei ole enam reegel ka see, et kes kõvemini karjub, selle mõtted on õigemad. Hakkasime uuesti looma reegleid, milleta ei ole koostöö võimalik. Kokkuleppeid, mis ei ole kompromissid. See aga on pagana raske. Tööd tehes tekkis tihti tunne, et äkki on mitte kunagi parem kui hilja. Nüüd, kus esietenduseni on kaks nädalat, võime me öelda, et see on võimalik ja see on äge. Hoopis teistmoodi kui üksi nurgas konutada. Rõõmsa ja sõbraliku kohtumiseni! |
Zuga zuug zuh-zuh-zuh
Kunstnik: Liina Tepand Muusikaline kujundus & tehnilised lahendused: Kalle Tikas Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Hasartmängumaksu Nõukogu, Von Krahli Teater Kestus: 30 min Esietendus: 10.10.2009 Kanuti Gildi SAALis
´Tants saab kokku mänguga. Rongisõit läbi liikumise, helide,
muusika. Järjepanu saavad tähelepanu erinevad kehaosad: jalad kõnnivad,
jooksevad, hüppavad, kukuvad; käed silitavad, paitavad, lendlevad,
haaravad kinni; pead noogutavad, pööravad; silmad pilguvad ja tantsivad. Toole ei ole, istutakse maas. Kes vaatab, vaatab, kes julgeb, lööb kaasa ka. Etendus pälvis Salme Reegi auhinna ning Sõltumatu tantsu auhinna. |
Mõte Aadamast ei olnudki nii…
Idee, lavastus, dramaturgia ja esitus:
Jarmo Karing, Christian Veske
Koreograafia: Jarmo Karing
Lavakujundus, kostüümid: Katri Kikkas
Video: Carl Fermor, Marti Savi
Tehniline tugi: Kanuti Gildi SAAL/ Revo Koplus
graafiline kujundus: Katri Kikkas
foto: Kadri Mikkor-Roselis, Eret Kuusk
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL
toetajad:
Kultuurkapital, Avatud Eesti Fond,
Hasartmängumaksu Nõukogu
Kestus: 45 min
Esietendus: 29. nov. 2007 Kanuti Gildi SAALis
´Mõte Aadamast ei olnudki nii…´ on kultuuriprojekt, mille teemaks mees ja mehelikkus.
Meie ühiskonnas on mees tugeva sotsiaalse surve all – mees peab olema edasipürgiv, edukas,
agressiivne, kaitsev, otsustav. Emotsioonidest on lubatavad viha, rahulolu, üleoleku tunnetamine.
Kas Teie arvates eksisteerivad meeste ja naiste tööd? Kui jah, siis millised need on ja mille alusel Te neid niiviisi jaotate? Millised on tööd, mis mehele ei sobi? Juhul, kui arvate, et mees peab lähisuhtes oma mehelikkust tõestama, siis kuidas ta seda teha saab? Mil viisil on mehelik enda tundeid näidata enda partnerile? Juhul, kui Teil on/oleks poeg, siis millised oleksid mehelikkuse kriteeriumid, mida soovite temas näha ja kasvatada? Etendusega käib koos dokumentaalfilm, mis selgitab etenduse tööprotsessi. Fotonäituse raames esitatakse koostöös kahe noore naisfotograafi silmade läbi 21.sajandi eesti meest tema erinevates rollides. |
3006 - must. Osa 2
koreograaf-lavastaja: Jarmo Karing
esitus: Raido Mägi
kunstnik: Karel Rahu
muusika: Peeter Rästas
valgus: Jarmo Karing
kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL
tänud ja toetajad:
Eesti Rahvuskultuurifond, Eesti Kultuurkapital ja
Katri Kikkas
kestus: 45´
Tehniliselt on etendus "3006- must. Osa 2" soov muuta tants filmiks.
Sisuliselt on etendus väljavõte hetkest kui sa seisad stardijoonel ja ootad stardipauku. Veel enne kui sa jooksed lihaseid pingutades finiði poole, mõtled sa möödunud suvele (imelisele puhkusele mererannas), oma armastatud inimesele (kes vaatab sind tribüünilt), lapsepõlve traumale (kui sa kukkusid nina veriseks), esimesele seksikogemusele (mis toimus pimedas ruumis ja midagi ega kedagi näha polnud) ja siis kõlab stardipauk ning sa jooksed ja jooksed ja jooksed. Enam sa ei mõtle. |
Naine ja Hunt
On Naine ja on Hunt. Nad mõlemad elavad üksinda.
Naine teab Hunti, Hunt elab ta lähedal, aga nad ei kohtu kunagi päriselt ega räägi üksteisega. Hunt teab Naist ka. Nad elavad lähestikku, lähevad üksteisest mööda ja teavad üksteise tegemisi. Naine ootab, ta ei tee midagi peale oma igapäevaste toimetuste - vaatab aknast välja, toob vett, koob, teeb süüa - aga ei söö kunagi. Sageli teeb ta väga palju süüa - erinevaid konserve ja hoidiseid (sissetehtud köögiviljad, seened, liha, kala). Keldris on tal pikk riiul täis igasugu hoidiseid. Näib nagu ootaks ta kellegi tulekut. Tal on vaja oma maja, oma kassi ja oma asju. Tal on palju aega, tal ei ole kiiret. Hunt elab üksinda, ilma teiste huntideta. Hunt elab metsas. Võib-olla on Hunt karjast välja visatud või on ta liiga vana elamaks hundikarjas. Võib-olla Hunt ei taha kolida mujale elama. Võib-olla Hunt ootab, et midagi juhtuks. Hunt püüab kala. Hunt ei vaja asju, kui tal on midagi vaja, siis ta võtab, mis puudu. Hunt ei kogu midagi. Hunt on näljane, sellepärast püüab ta kala. Hunt kõnnib otse. Etenduse muusika kirjutamisel on autor saanud inspiratsiooni eesti rahvamuusikast "Targa rehealune". Videopildid on filmitud Jõepere talus Pärnumaal. ZUGA tegi seekord koostööd Bush Hartshorniga Leedsist Inglismaalt. Bush lõpetas 1982. aastal Darlingtoni Kunstide Kolledži. Töötanud veoautojuhina, näitlejana mitmetes Inglise teatrikompaniides, teinud tele- ja filmirolle. Tegutsenud dramaturgi ja kuraatorina Hollandis ja Belgias. Olnud Manchesteri mõjuka teatri Green Room direktor. Inglise rahvusliku tantsuagentuuri Yorkshire Dance direktor. Bushi jalgpallimeeskond on olnud alates aastast 1960 Liverpol FC, tal on kaks last, tema lemmiktoit on Kaja tehtud seened.
*Pauli Päevik "Sirp" / sept 2006*
Üks vihasemaid arutelusid tekkis ZUGA etenduse "Naine ja hunt" üle. Mina lihtsalt ei saanud aru, miks peab näitama amatöörlikku teatrit eesti draama festivalil. Lavastus tegeleb lavategevuses osalejate sügavalt sisemiste ja sinna sisse ka jäävate probleemidega. Kommunikatsiooni võimalikkus või võimatus. Igavavõitu, kas pole? Veel enam, miks peab õnnetu vaataja taluma Kaja Kanni puuinglise keelt? Vastus uudishimulikele-nõudlikele teatrikülastajatele: esinejat ei huvitagi kommunikatsioon. Esineja vastas umbes nii: "Las taluvad mu jubedat inglise keelt, tean küll, et ma seda ei oska, mis siis. Mul suva." Nii juhtuski, et festivali esimeste päevade hitiks kujunes hoopiski ZUGA Ühendatud Tantsijate «Naine ja hunt». Ausalt ja suure empaatiavõimega jutustatud lugu inimesest ja tema seosest inimesega. Kommunikatsioonivõimest ja -võimetusest. See on teater, mis näitab veenvalt, et sõnade pelgast kirjapanekust ja päheõppimisest ei piisa. |
ZUGA müüt ja tegelikkus
Idee ja teostus: Kaja Kann, Tiina Mölder, Mairika Plakso
Muusika:
Kalle Tikas, Kärt Johanson ja Robert Jürjendal, 'Collage',
Amon Tobin, Siiri Sisask/RAM, 'Horoskoop'
Video: Mihkel Putrinš
Toetav meeskond: Kalle Tikas, Lauri Sepp, Mihkel Putrinš jt
Kaasprodutsendid:
Kanuti Gildi SAAL (Tallinn); Springdance (Utrecht)
Eriline tänu:
Dans in Kortrijk (BEL), Põlva Kultuuri- ja Huvikeskus,
Põlva Ühisgümnaasium, Põlva Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital,
Tallinna Kultuuriväärtuste Amet
Kestus: 60'
Esietendus: 5. aprillil 2005 Kanuti Gildi SAALis
Savi on sellise struktuuriga, et sa ei saagi aru, kus on savi, kus on
vesi. Sa ei saa vett savist eraldada, nad hoiavad üksteist nii kõvasti
kinni. Kui vesi läheb savi sisse, siis savi ja vesi on koos, nad
muutuvad üheks asjaks. See on maa all kogu aeg. Ja see ongi see savi.
Alguses vaatad, et nagu polegi, aga siis vaatad veel, ja on küll. Kui
võtad muru pealt ära, on kõigepealt muld ja pärast on savi. Ja muld ja
savi ei segune, sest vesi mulla sees teeb mulla sopaks, aga savi jääb
saviks. Ja sellest savist saab igasugu asju teha, seda savi pole vaja
kuumutada. Teed valmis ja need asjad on väga head asjad. Need on halli
värvi. Kõige viimane savikiht on ikka veel savi, sealt edasi on juba
muld või õhk või muu. Ja kui seeme kukub savi viimasele kihile, tekib
sinna ümber rõngas ja siis teine. See on tegelikult laine. Seeme hakkab
savi sees idanema. Savist väljapoole ei saa minna, sest savi ei lase
lahti. Seeme hakkab allapoole kasvama. Kui sa vaatad ülevalt, siis
lehed lähevad alla poole. Aga kui sa vaatad alt, siis lehed tulevad
minu poole. |
Eestis elavad Laika koerad
Autor ja esitaja: Kaja Kann
Muusika autor: Kalle Tikas
Kaasprodutsendid:
Kanuti Gildi SAAL, Dans in Kortrijk, SPRINGDANCE
Eriline tänu:
Talinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Rahvuskultuuri
Fond, Eesti Kultuurkapital
Kestvus: 38'
Esietendused:
13. 14. apr. 2005 festivalil "dans@tack" Kortrijkis /BEL
12. mail ZUGA spetsiaalil Kanuti Gildi SAALis /Tallinn
Philip Morrise auhind "Aasta tegija 2005"
Külmaveekraani taga on külmaveetoru ja selle taga on külmaveetünn ja
soojaveekraani taga on soojaveetoru ja soojaveetoru taga on
soojaveetünn.
Ma olen rumal, kõik on avastatud enne mind, aga mul on vaja avastada asju ise ? omapead ? algusest lõpuni. Vastasel juhul ma kaotan huvi. Faktid ei aita mind edasi. Selleks, et asjadest aru saada, on mul vaja saada aru, mida üksik sõna tähendab ja võtta sealt tagant ära kõik, mis on suhteline ja sõltuv või emotsionaalne. Etenduses ma kommenteerin asju, millest ma olen aru saanud. |
Näoga maa poole
Autor ja esitaja Tiina Mölder
Video: Mihkel Putrinš
Muusika:
Kärt Johanson ja Robert Jürjendal, Amon Tobin, 'Collage'
Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, SPRINGDANCE
Eriline tänu:
Talinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kultuurkapital
Kestvus: 23'
Esietendus:
12. mail 2005 ZUGA spetsiaalil Kanuti Gildi SAALis /Tallinn
Kevadel petavad kõik linnud, hanepojad ja kanapojad ka petavad. See
väide on siiski vana pärimuse mandumine, kuna algse ja veel siiamaani
ka üldise uskumuse järgi petavad ainult rändlinnud, kusjuures ärgem
unustagem, et metshaned ja -pardid on ju rändlinnud, kellelt linnupete
on laiendatud ka kodulindudele. |
Väikesed asjad
Autor ja esitaja Mairika Plakso
Muusika: Siiri Sisask/RAM, 'Horoskoop'
Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, SPRINGDANCE
Eriline tänu:
Põlva Kultuuri- ja Huvikeskus, Põlva Ühisgümnaasium,
Põlva Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital,
Tallinna Kultuuriväärtuste Amet
Kestvus: 25'
Esietendus:
12. mail 2005 ZUGA spetsiaalil Kanuti Gildi SAALis /Tallinn
|
Zuga lastekas
Idee ja teostus: Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik
Tants ja mäng:
Mairika Plakso, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Tiina Mölder
Kunstnik ja tehniline teostus: Kalle Tikas
Multikad: Maike Lond
Fotod: Kristiine Kikas
Produtsendid: ZUGA, Kanuti Gildi SAAL
Toetajad: Kanuti Gildi SAAL, Eesti Kultuurkapital
kestus: 40'
Esietendus:
14. novembril 2004 Kanuti Gildi SAALis
Draamake 2006 - publiku puudutuse auhind
Etendusele ootame 5- kuni 10-aastaseid vaatajaid.
Meie jaoks on põnev proovida, kuidas lapsed näevad tantsu ja liikumist. Kas nende fantaasia hakkab tööle, nähes kahte keha üksteise ümber mässinult mööda põrandat ronimas. Kas nad näevad selles kuuseokast tassivat sipelgat ja vaatavad põnevusega või ütlevad, et see pole ju tants. Või on nende jaoks põnevad üksteisele lähenevad põlved või itsitavad varbad? Meie kavatsuseks oli teha etendus, mis oleks vaatajate fantaasiat ergutav ja kaasa tõmbav, liikumistega anname neile niidiotsi, kust ise oma lugu edasi mõelda. Pakume vaatamiseks igapäevaelus harjumatuid olekuid ja olukordi. Lastele jääb võimalus ise mõelda, kas harali jalgadega liikuv inimene on tema jaoks putukas või hoopis müstiline kombitsatega olend või on see ilus tants või ? Etenduse vaatajatel on võimalik ka ise mängu sekkuda, kas tormilise reageeringuga või mängulustiga või tekib hoopis soov hetkel toimuvat sõbraga arutada. See kõik on lubatud. Selleks oleme saali palunud ainult 5- kuni 10-aastased vaatajad. Vanematele ja õpetajatele, kes saadavad lapsed etendusele, oleme mõelnud eraldi programmi Kanuti kohvikus, kus saab juua teed ja kohvi, vaadata multikat ning mängida erinevaid lauamänge.
*Mart-Matteus Kampus, 13-aastane, "Postimees" / 16.11.2004*
Mulle «ZUGA lastekas» meeldis. See, kuidas nad kiiresti tantsisid või pigem liikusid ja jooksid teiste ümber ringis, meenutas mulle igapäevast elu ja unustamist, sest inimesed töötavad, töötavad ja töötavad ning unustavad kogu aeg midagi ära. Siis hakkasid nad suvaliselt mööda lava jooksma ja pidi nende eest ära tulema, see meenutas mulle äriinimesi, kes julmalt inimesi eest ära lükkavad, peaasi, et äritehingud valmis saaksid. Muusika oli tehtud nii, et kui nad kiiresti tantsisid, siis järsku jäi muusika seisma, mis jällegi meenutab näiteks koolipäeva ja pausid on nagu vaheajad. Muusika oli hoogne ja hästi valitud. Istetoole ei olnud ja nii pidi vastu seina toetama, aga see oligi hea, sest tants oli terves ruumis ja näiteks kui üks tantsija sinu poole tuli, siis pidi eest ära minema ja teed tegema. Valgusefekte eriti ei olnud, ainult lõpus läksid tantsijad ühe sirmi taha ja oli nagu varjumäng. Minu jaoks oli see esimene tantsuetendus ja ma lähen kindlasti veel vaatama. Ainus miinus – etendus oleks pidanud veidi pikem olema. |
1-10 of 24