zuga‎ > ‎etendused‎ > ‎

"walking home solo", Kaja Kann, Tiina Mölder, Jarmo Karing

posted Feb 10, 2011, 11:03 AM by Tiina Mölder
Etendavad: Kaja Kann, Tiina Mölder, Jarmo Karing Muusika: "Respondit caritas" Dicte Westergaard Madsen, Du Frans Bak, Liina Vahtrik Kestus: 50 min Esietendus: märts 2002 Kanuti Gildi SAALis Produtseerib: 2.tants Philip Morrise tantsuauhind "aasta tegija 2002"
Kus me mõtted rändasid!
Kaja:
Nii hea on lülitada ennast välja kõigist taustsüsteemidest ja jätkupõhistest arengutest. Oleks nagu lihtsalt ilus nagu puu või varbad koos labajalaga, aga mitte kunagi nagu maja, mis oskuslikult sätitud keskkonda.
Tiina:
Ma ei tea, mis on hea ja tähtis või mis ei ole. On ainult mõned asjad, mis kindlasti on, kaisusolek näiteks.
Jarmo:
Siin on hea. Liikusin mööda struktuuri ja jõudsin ukseni. See on koht, kus on Selgus.

Etendus põhineb improvisatsioonil.
*Kristina Garancis "SIRP" / 2003*
ZUGA "Walking Home Solo* jätkas aususe rida. Kontseptuaalne, taotluslik naivism vaatab kolme küpse tantsija Kaja Kannu, Jarmo Karingu ja Tiina Möldri silmadest. Headus, püsiväärtused, lihtsus, pretensioonitus, olemise rõõm ja selle jagamine.
*Tiit Tuumalu "Postimees" / 09.03.2004.*
Kui ZUGA mõned kuud tagasi Ühendriikides debüteeris, kirjutas New York Times, et Eesti trupi tugevus on vahetuses - ta on laval sama uitlev, muretu ja ootamatusi pakkuv nagu meie igapäevaelu, resümeeris leht. Seevastu teine New Yorgi häälekandja Village Voice möönis, et «Walking Home Solo» imaginaarne mänguruum kaotas 40 minuti jooksul oma energia ja muutus tüütavaks. Selline vastandlik reaktsioon ei ole üllatav - kahetine suhtumine on ZUGA ülesastumisi ikka ja jälle saatnud. Ka Eestis. Põhjus on ilmselt selles, et maailm, mille ZUGA loob, on liiga reaalne. Inimene otsib aseainet, tahab põgeneda teistsugusesse tegelikkusesse - olgu see siis virtuaalne, mütoloogiline või kunstiline.
Siit ka ebamugavus suhestumisel, väited, et see maailm ei paku midagi, on igav ja kunstiliselt tühi.
Kas ZUGA lollitab?
Eelnev jutt kehtib ka «ZUGA teeb suure linna» kohta, mis on valminud koostöös eksperimentaalset jazzi viljeleva ansambliga Beggars Farm. See on maailm siin ja praegu, suurendusklaasi alla paigutatud üksik fragment, mis algab peale juhuslikult, justkui eikusagilt ja lõpeb sama ootamatult, sealt kus algaski, ainsaks raamiks alul lahti- ja pärast kinnirullitav vaip. See, mis sinna vahele jääb, on rõhutatult argine, muusikud Kalle ja Heikki Tikas ning tantsijad Helen Reitsnik ja Tiina Mölder täidavad selle igapäevaste pisiasjadega - klosetipoti solina, üksikute pilkude ja juhuslike jutukatketega. Kord vahelduvad või sünkroniseeruvad need konarlik-rabedate liigutustega, mis on vabad lavatantsu stiliseeritusest, kord muusikaga, mis on kohati ärritavalt kõrva kriipiv, kohati suubub aga metafüüsilistesse kaunishelidesse, kusagile «ära». Ei ole selles kõiges virtuoosseid pas'sid ega jõulisi karaktereid, dramaturgilist sõlmitust ega kulminatsiooni. Kunstilisest katarsisest - ei miinus- ega plussmärgilisest - rääkimata. Ega ZUGA meid ometi lollita? Mis on tema sõnum?
Maailm teise sees.
Mulle meeldib mõelda, et ZUGA tahab meile öelda - reaalse sees, selle maailma sees, mis meid ümbritseb, on peidus veel üks teine maailm, hoopis suurem. Ainult et selleni jõuavad need, kes oskavad näha suurt väikeses, «leida lõpmatust tavalises bambusevõrses», nagu kirjutab Soome mõtleja Johannes Salminen kirjas Jaan Kaplinskile.         
Comments