 Osalejad:
Tiina Mölder, Helen Reitsnik,
Kalle Tikas, Heikki Tikas
Lavastus: Kaja Kann
Tekst ja kujundus: Raul Keller
Produtsendid: ZUGA, BF, 2.tants
Toetajad: Kanuti Gildi SAAL,
Eesti Kultuurkapital
kestus: 50'
Esietendus: 1. märtsil 2004
Kanuti Gildi SAALis
Eesti teatri aastaauhind - parim tantsulavastus 2004. a.
Ma näen neid juba kaugelt ja nad on äratuntavad. Liigutused, millega
nad pakivad lahti oma kohvreid ning asetavad voodile oma riided ja
vähesed asjad, mida nad vajavad selleks paariks päevaks siin, on
samasugused nagu kõigil omaealistel. Ma olen neid näinud. Teatud
kauguselt vaadates kaotavad inimeste näod omapära ja hakkavad sulama
kõikideks nendeks, keda sa oleks kuskil justkui kohanud. Aga see võib
olla sellest, et ma kuulasin enne muusikat, mis tuli vaikselt kuskilt
kõrvalkorterist ja püüdsin tabada selle meloodiat. See mängis just nii
vaikselt, et kõrv eristas vaid kindlaid noote kuid ma ei suutnud tabada
meloodiat. Ja kui mulle tundus, et ma eristan seda, keerati raadio
kinni. Ilmselt sellepärast ei suutnudki ma kohe häälestada ennast
seltskonnale, kes oli külalistetuppa ennast sisse seadmas.
Aga nüüd näen ma neid juba lähemalt. Ma oletan, et need kaks poissi ja kaks tüdrukut on sattunud siia mingi juhuse tahtel. Nad ei ole tulnud koos. Aga neil on mingi ühine eesmärk. Tõenäoliselt võtavad nad koos giidi ja lähevad linna vaatama või teeb keegi neist ettepaneku üürida mägedes suusad või midagi niisugust. See on siinkandis tavaks. Igatahes praegu nad harjuvad veel teineteisega. Seda võib märgata siirast kohmetusest mida nad püüavad varjata kui nende kehad ukseavas teineteisele ette jäävad või üksteisele vargsi pillatud pilkudest. Võibolla üritan ma ikka veel mõttes kuulata raadiot, mis enam ei mängi.
* Tiit Tuumalu "Postimees" / okt. 2004*
ZUGA ühendatud tantsijate ja ansambli Beggars Farm ühistöö «ZUGA teeb suure linna» oli kolinud stuudioseinte vahelt suurele lavale, ent polnud kaotanud grammigi oma vahetust süütusest. Vastupidi, võrreldes esietendusega (tänavu märtsis) oli selle kompositsioon muutunud veelgi täpsemaks, muusikute ja tantsijate suhtlus leidlikumaks ja humoorikamaks. Usun, et ei liialda, kui ütlen, et tegu on ehedaima tänavu esietendunud Eesti tantsuteosega. *Andreas Berger "Braunschweiger Zeitung" / 13.09.2004* Nende mängumõtetest ei teki midagi konstruktiivset. Ehitatakse koostisosi, mis viivad välja mitte kuhugi. /.../ Nende kavatsuste linn vajab silmnähtavalt rohkem lähedust, nii pole tal ei nägu ega eluideed. /.../ Ometi ei juhi see sihikindlalt kiretu, mittevalmis, eesmärgitu etendus meid suurema eheduse juurde, pigem jätab mulje tähendusetusest. /.../ Muusikud suutsid luua tõeliselt mõjuva tühjuse ja lootusetuse õhustiku. /.../
* Margit Tõnson "Eesti Päevaleht" / 04.03.2004*
Impro ühineb Idaga Lääne kultuur on alati olnud reglementeeritud, nii tõusevad seda etendust jälgides järjekindlalt pinnale assotsiatsioonid idaga, eriti zen-budism ja orientaalne inimkäsitlus. Tantsija Helen Reitsniku jõe-teemaline monoloog kinnitab ida ja impro ühisjooni veelgi. Esinemis- ja vaatamisruumi piirid on nihutatud väljapoole reaalseid tõkkeid ? vaatajad sisenevad saali, trampides lumiste jalgadega mööda vaipa, mis hiljem, kui seda kokku ja lahti rullitakse, saab üheks osaks etendusest. Vaataja mantel varnas on samavõrdne ruumikujunduse osa kui ta isegi. Jazzisugemetega helimängud lähevad sujuvalt üle tantsulisteks etüüdideks, esialgu vaid kõrvus kumiseva kitarrisoolo olematute helide saatel. Kehad ja pillid saavad emotsioonide pikendustena vahepeal kombitsatena kokku, kuid põrkuvad taas nagu üks korralik kaheksajalg ikka. Orgaanilise terviku osadeks saavad iga kontsakriibe, sõrmekrabin, hingeldus ja vaatajate emotsioonipursked. Tantsijad peegeldavad üksteise liikumist, järgides samas intuitsiooni ja alateadvuse impulsse. Tants ei lase lahti Aga improvisatsioon ongi a priori interaktiivne, laienedes heal juhul tantsija-tantsija suhtest ka tantsija-vaataja suhteks. Hea impro viib publiku oma mängudega kaasa ja ei lase lahti enne, kui ise heaks arvab. Oht liialt oma asja ajama hakata ja vaataja-kuulaja tähelepanu kaotada on olemas, see juhtus rohkem Beggars Farmi poiste jämmimist jälgides ehk siis õigemini jälge kaotades. Tantsijad aga käest ei lasknud. |